4. mai 2011
10. aprill 2011
Suupilliõpituba: Jantso Jokelin (Soome)
Teisipäeval, 26. aprillil kell 17 toimub Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu muusikaosakonna saalis (Kompanii 3/5 neljandal korrusel) suupilliõpituba, mida juhatab noor Soome suupillivirtuoos Jantso Jokelin.
Jokelin oli üheks peaesinejaks mullusel Pärnu suupillifestivalil Baltic-Nordic Harmonica, tuli 2009. aastal kolmandaks Saksamaal peetud World Harmonica Festivalil ning võitis 2007. aastal oma duoga Ataturk Band Soome tänavamuusikute meistrivõistlused.
Tavalisel kümne auguga suupillil Araabia ja Türgi rahvamuusikat esitav Jokelin kasutab diatoonilise pilli kromaatiliseks mängimisel nii venitusi kui vähemlevinud ülepuhumistehnikat ning segab oma esitustes rahvalikke motiive bluusi ja beatboxinguga.
"Õpituppa võiksid tulla kõik suupillihuvilised, kes soovivad oma silmaringi laiendada ja repertuaari mitmekesistada," ütles Jokelin. "Sisuliselt räägin ma täiesti uuest lähenemisest suupillile."
Jokelin viibib Eestis seoses USA laulja Eric "Red Mouth" Gebhardti ja Tartu kitarristi Andres Rootsi bluusituuriga. Selle raames annab ansambel, kuhu kuulub ka löökpillimängija Kalle Kindel, kontserte Tartus (21.04 Trehvis), Tallinnas (22.04 Kuku Klubis), Valgas (23.04 Rockiklubis), Imaveres (28.04 Eesti Piimandusmuuseumis) ja Pärnus (29.04 Endla Jazzklubis).
Suupilliõpitoa läbiviimist toetavad Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Bluusiklubi. Osalejatel tuleb kaasa võtta oma diatooniline C suupill, osalustasu on 10 eurot ja töökeeleks inglise keel. Eelregistreerida saab e-posti teel: tartu.blues@hot.ee.
Jokelin oli üheks peaesinejaks mullusel Pärnu suupillifestivalil Baltic-Nordic Harmonica, tuli 2009. aastal kolmandaks Saksamaal peetud World Harmonica Festivalil ning võitis 2007. aastal oma duoga Ataturk Band Soome tänavamuusikute meistrivõistlused.
Tavalisel kümne auguga suupillil Araabia ja Türgi rahvamuusikat esitav Jokelin kasutab diatoonilise pilli kromaatiliseks mängimisel nii venitusi kui vähemlevinud ülepuhumistehnikat ning segab oma esitustes rahvalikke motiive bluusi ja beatboxinguga.
"Õpituppa võiksid tulla kõik suupillihuvilised, kes soovivad oma silmaringi laiendada ja repertuaari mitmekesistada," ütles Jokelin. "Sisuliselt räägin ma täiesti uuest lähenemisest suupillile."
Jokelin viibib Eestis seoses USA laulja Eric "Red Mouth" Gebhardti ja Tartu kitarristi Andres Rootsi bluusituuriga. Selle raames annab ansambel, kuhu kuulub ka löökpillimängija Kalle Kindel, kontserte Tartus (21.04 Trehvis), Tallinnas (22.04 Kuku Klubis), Valgas (23.04 Rockiklubis), Imaveres (28.04 Eesti Piimandusmuuseumis) ja Pärnus (29.04 Endla Jazzklubis).
Suupilliõpitoa läbiviimist toetavad Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Bluusiklubi. Osalejatel tuleb kaasa võtta oma diatooniline C suupill, osalustasu on 10 eurot ja töökeeleks inglise keel. Eelregistreerida saab e-posti teel: tartu.blues@hot.ee.
28. märts 2011
Blue Deja Vu esitab Trehvis klassikalist Chicago-bluusi
Reedel, 1. aprillil astub Trehvis bluusiklubi õhtul üles Tartu ansambel Blue Deja Vu: Enn Vei – suupill ja laul, Vilho Meier – kitarr, Heiki Vilep – trummid ja Sergei Gvozdkov – bass. Vei ja Vilepi kokkukutsutud bänd on tegutsenud aastast 2008, toona oli bassil Hain Salujärv ja kitarril Sergei Kuzmin. Praegune koosseis on tegutsenud 2010. aasta kevadest, esinenud juba Haapsalu Augustibluusil ning sõidab suvel ka Poola Suwalki bluusifestivalile.
Kõigil Blue Deja Vu liikmetel on seljataga aastatepikkune pillimehetee. Bluusiringkondades on neist ehk tuntuim Vilho Meier, kes on muuhulgas mänginud USA bluusimehe Jimmie „Bluesman“ Lawsoni saateansamblis; tavakodanik teab jälle paremini armastatud lasteraamatute autorit Heiki Vilepit. 50.-60. aastate bluusile keskenduva kollektiivi tegemistest soostusid lähemalt rääkima Enn Vei, Heiki Vilep ja Vilho Meier.
Kõigil Blue Deja Vu liikmetel on seljataga aastatepikkune pillimehetee. Bluusiringkondades on neist ehk tuntuim Vilho Meier, kes on muuhulgas mänginud USA bluusimehe Jimmie „Bluesman“ Lawsoni saateansamblis; tavakodanik teab jälle paremini armastatud lasteraamatute autorit Heiki Vilepit. 50.-60. aastate bluusile keskenduva kollektiivi tegemistest soostusid lähemalt rääkima Enn Vei, Heiki Vilep ja Vilho Meier.
Mis see on, mis just selle muusika juures võlub?
Enn: Mustade muusika on mulle alati meeldinud: Otis Redding, Aretha Franklin... Olen siiamaani ka Jethro Tulli austaja, Ian Anderson on suupillil väga hea ja see bänd loodi algul selleks, et bluusi mängida. Kunagi, kui ma olin nii 16 või 17 aastat vana, kuulasime palju John Mayalli muusikat ja eks sealt see pisik tuli. Päris tõuke sain Mülleri Sassilt, kel oli Ülikooli Raaamatukogu fonoteegis käsi sees – ta tõi sealt vanu asju ja andis ka mulle neid kuulata. Bluusmuusika siirus, lihtsus, feeling – kõik see võlus mind... Ja muidugi suupill: nii väike ja nii palju võimalusi ja värve! Ja veel seda, et bluesi mängida ei ole lihtne, selleks peab palju muusikat kuulama.
Heiki: Peamiselt on just selle vanema bluusisuunitluse juurde jõudmises süüdi vist Enn, kes suupilli õppides ikka ja jälle ringiga vana bluusi juurde tagasi tuli. Ka Vilho haakus just selle nišiga otsekohe. Mis võlub? Võlub viimase peale krutitud steriilsuse puudumine, bluusile omane lihtsus ja tunnetus, selle muusikastiili sugestiivsus. Kuigi teatud piirini kindel vorm, on siin siiski lõpmata palju vabadust ja väljendusvõimalusi. Eks ole ju õigusega öeldud igasugu asju – et bluus on tunne, olek, vabadus, elustiil, väljendusviis... ja alles siis muusikastiil.
Vilho: Kui ma poleks hakanud pilli mängima, poleks ma võib-olla ka bluusi kooli ajal veel leidnud – aga niipalju, kui ma olen mänginud ja õppinud kõikvõimalikke lugusid, on nende lahtiharutamisel rajad viinud ikka sinnasamasse Deltasse, kust kõik alguse sai. Suhtun bluusi pigem kui puusamuusikasse, mitte kui intellektuaalide kontsertsaalimuusikasse. Ma ei ole täheldanud, et vanad head kontserdid ilma publiku kära ja klaaside kokkulöömiseta jäädvustatud oleks.
Millise plaadi või kontserdi läbi te enda jaoks bluusi avastasite?
Enn: Kes seda päris täpselt mäletab, aga nagu ma juba ennist mainisin, siis oli ilmselt John Mayall see mees ja ma arvan, et ka Johnny Winteri käsi oli siin mängus. Enne kui ma musta bluusini jõudsin.
Heiki: Kõige esimest „avastamise hetke“ ei mäleta, aga sihipäraselt kuulasin esimeste hulgas Little Walter'it, Junior Wells'i, Buddy Guy'd, Muddy Waters'it jt. selle aja tegijaid.
Vilho: Esimese kassetitäie bluusimoodi muusikat sain ma oma kitarriõpetajalt. Kõigepealt muidugi Hendrix, mis mulle oli siis veel liiga ülepea. Kuid kui kuulsin esimest korda Stevie Ray Vaughanit, siis vist pöördus minu maailm igaveseks. See meeletu energia ja noorele kitarrihuvilisele nii oluline tehniline meisterlikkus omas endas siiski väga suurel hulgal tunnet. Raske on mainimata jätta ka filmi „Crossroads“, mida noorena laenatud videomakilt kulumiseni sai vaadatud. Üks esimestest endale soetatud CD-dest oli sellepärast ka Robert Johnsoni oma. Mainitud esitajatest on juba lihtne edasi või tagasi minna terves bluusi ajaloos.
Üle ilma on bluusibändidel raskusi bassimängijate ja trummarite leidmisega, bluus olevat rohkem kitarristide ja suupillimängijate muusika ning muudele pillimeestele igav. Blue Deja Vu’s seda probleemi vist pole, kõigil tundub lõbus olevat?
Vilho: Meie kantsis on selline probleem ükskõik millise bändiga. Vähemasti häid mängijaid ühte konkreetsesse bändi leida on väga keeruline. Eks see ole muusiku sisemine kasvamine ka, et kas sa mängid oma do-mi-sol noote, taod pütte või teed muusikat.
Enn: Kui musa meeldib, siis pole tähtis, mis instrumenti mängid. Põhiline on see, et sa saad musitseerimiset naudingu ja kui sa suudad selle naudingu ka publikuni viia, siis on kaif täielik.
Heiki: Õnneks ei ole bluusitrummari ülesanne mitte niivõrd filigraanitseda ega täpsusrekordeid püstitada, kuivõrd ühise tunnetusega tuksuda ja bändiga kaasa minna. Aga see on ju jube mõnus! Kes ütles, et trummar ei võiks mängimise ajal ise lugu kuulata ja nautida, jälgida kidramehe hooguminekut või suupillisoolo rõhuasetusi, rääkimata bassimängijaga spontaanselt koos leiutatud sünkoobikesest? See on, nagu vaataksid kinos filmi ning sul on lubatud minna läbi ekraani filmi sisse üheks tegelaskujuks...
Vilho: Meie kantsis on selline probleem ükskõik millise bändiga. Vähemasti häid mängijaid ühte konkreetsesse bändi leida on väga keeruline. Eks see ole muusiku sisemine kasvamine ka, et kas sa mängid oma do-mi-sol noote, taod pütte või teed muusikat.
Enn: Kui musa meeldib, siis pole tähtis, mis instrumenti mängid. Põhiline on see, et sa saad musitseerimiset naudingu ja kui sa suudad selle naudingu ka publikuni viia, siis on kaif täielik.
Heiki: Õnneks ei ole bluusitrummari ülesanne mitte niivõrd filigraanitseda ega täpsusrekordeid püstitada, kuivõrd ühise tunnetusega tuksuda ja bändiga kaasa minna. Aga see on ju jube mõnus! Kes ütles, et trummar ei võiks mängimise ajal ise lugu kuulata ja nautida, jälgida kidramehe hooguminekut või suupillisoolo rõhuasetusi, rääkimata bassimängijaga spontaanselt koos leiutatud sünkoobikesest? See on, nagu vaataksid kinos filmi ning sul on lubatud minna läbi ekraani filmi sisse üheks tegelaskujuks...
Vilho, sinu kui kitarristi roll tundub Blue Deja Vu’s üsna teistsugune, kui näiteks Rude Moodis või Crossfire’is...?
Vilho: Jah, Blue Deja Vu’s olen ülesandeks võtnud midagi muud kui teistes bluusikoosseisudes: Rude Mood on olnud alati üsna raju ja otsekohene väljaelamise koht, mis juba aastaid töötab jämmibändina, Crossfire’s ja eriti selle suuremas koosseisus on minu ülesanne olnud olla soleerija. BDV’s üritan hoida väikest ansamblit koos, täita see siduv osa vokaali-suupilli ja rütmigrupi vahel. Kutse bändiga liituda võtsingi vastu suures osas just sellepärast, et mujal ei ole saanud mängida sellist 50ndate ja 60ndate alguse bluusi, nagu Muddy Waters, Little Walter, Jimmy Reed... Autentselt neid vanu lugusid väga paljud vist ei üritagi teha ja eks meie kippusime ka algul väikestest “kiiksukohtadest“ mööda vaatama, kuid nüüd oleme ikka selgeks teinud iga loo eri- ja algupära.
Heiki, mäletan arvustust, kus kriitik väljendas õõva mitu korda kinni istunud Leadbelly’ lastelaulude kogumiku üle; Little Walteri ja Muddy Watersi laulutekstid on kohati ka üsna äkilised nagu mehed isegi – ega Sulle pole ütlema tuldud, et „kuidas see lastekirjanik nüüd järsku kõrtsis sellist bluusi mängib“?
Heiki: Ega siis lastekirjanik laps ole. Igapäevaelus ikka tavaline inimene, kellele miski siin elus võõras ja rõhutatult keelatud pole. Mis õõva ja hirmu puutub, siis lastele pole hirmu teema sugugi mingi tabu. Lapsepõlves tegelebki ju inimene peaasjalikult hirmude paikapanekuga – nende seljatamisega ja samas ka nende vajalikkuse piiride kompimisega. Naljaga pooleks olgu öeldud, et oma bluusi-perioodi ajal olen kirjutanud täiskasvanutele romaani „Hirm“ ja peatselt trükikotta minev lasteraamat „Üle põhjatu kuristiku“ räägib unenägude-hirmudega kohtumisest ja nendega maadlemisest. Loodan, et selles pole süüdi ei Little Walter ega Muddy Waters. Aga... alateadvuse etendustele ju pileteid ei müüda...
Vilho: Jah, Blue Deja Vu’s olen ülesandeks võtnud midagi muud kui teistes bluusikoosseisudes: Rude Mood on olnud alati üsna raju ja otsekohene väljaelamise koht, mis juba aastaid töötab jämmibändina, Crossfire’s ja eriti selle suuremas koosseisus on minu ülesanne olnud olla soleerija. BDV’s üritan hoida väikest ansamblit koos, täita see siduv osa vokaali-suupilli ja rütmigrupi vahel. Kutse bändiga liituda võtsingi vastu suures osas just sellepärast, et mujal ei ole saanud mängida sellist 50ndate ja 60ndate alguse bluusi, nagu Muddy Waters, Little Walter, Jimmy Reed... Autentselt neid vanu lugusid väga paljud vist ei üritagi teha ja eks meie kippusime ka algul väikestest “kiiksukohtadest“ mööda vaatama, kuid nüüd oleme ikka selgeks teinud iga loo eri- ja algupära.
Heiki, mäletan arvustust, kus kriitik väljendas õõva mitu korda kinni istunud Leadbelly’ lastelaulude kogumiku üle; Little Walteri ja Muddy Watersi laulutekstid on kohati ka üsna äkilised nagu mehed isegi – ega Sulle pole ütlema tuldud, et „kuidas see lastekirjanik nüüd järsku kõrtsis sellist bluusi mängib“?
Heiki: Ega siis lastekirjanik laps ole. Igapäevaelus ikka tavaline inimene, kellele miski siin elus võõras ja rõhutatult keelatud pole. Mis õõva ja hirmu puutub, siis lastele pole hirmu teema sugugi mingi tabu. Lapsepõlves tegelebki ju inimene peaasjalikult hirmude paikapanekuga – nende seljatamisega ja samas ka nende vajalikkuse piiride kompimisega. Naljaga pooleks olgu öeldud, et oma bluusi-perioodi ajal olen kirjutanud täiskasvanutele romaani „Hirm“ ja peatselt trükikotta minev lasteraamat „Üle põhjatu kuristiku“ räägib unenägude-hirmudega kohtumisest ja nendega maadlemisest. Loodan, et selles pole süüdi ei Little Walter ega Muddy Waters. Aga... alateadvuse etendustele ju pileteid ei müüda...
Vaata lisa: http://www.vilep.com/dejavu/
4. märts 2011
Kontoribluus Trehvis: kummardus ka Gary Moore'ile
12. märtsil tutvustab Trehvi Tartu Bluusiklubis oma albumit „White Collar Blues“ Tartu-Tallinna ansambel Out Of Office: Urmas Kõrgesaar - kitarr, laul; Andre Hein - laul, kitarr; Margo Peetsalu - bass, laul ja Aavo Valtna - trummid. Plaadist ja ansamblist soostus lähemalt rääkima kitarrist Urmas Kõrgesaar.
Alustame bändi nimest: mäletan teid esinemas nime all Whitecollar Blue, nüüd on „White Collar Blues“ hoopis plaadi nimi ja bändi nimi Out Of Office. Isegi Laseringi veebipood tundub olevat segaduses – mis toimub?
Whitecollar Blue' aeg sai täis, kui lahkus asutajaliige Meelis Leis. Kuna laulja, kitarrist ja laululooja Andre Hein viljeleb natuke laiemas stiilis muusikat kui me eelmise koosseisuga tegime, siis saigi otsustatud uue nime kasuks. Nimevalikul oli oluline ka asjaolu, et osad bändiliikmed teevad igapäevaselt tööd lipsustatult ja offisites, seega muusikategemine ongi see „best time – out of office“.
Kui kaua te olete enam-vähem sama koosseisuga juba tegutsenud?
Antud koosseisus oleme mänginud alla aasta.
Kui pika aja jooksul salvestatud materjali koondab endas teie CD?
CD „White Collar Blues“ koondab endas 9 aasta jooksul tehtud lugusid, seega mingi läbilõige erinevatest aegadest ja erinevatest lähenemistest.
Kes plaadil lisaks praegusele kontsertkoosseisule veel mängivad?
Plaadil olevate lugude salvestamisel on erinevatel aegadel ühes loos osalenud veel väga head kitarristid Laur Joamets ja Paul Daniel, bassimees Toomas Leis, kahes loos taustalauljatena Kadi Feldman, Eliisa Kõiv ja Kirsika Maamägi. Kõigis lugudes on oluline Meelis Leisi panus, kas siis algkoosseisus trummarina või hiljem multi-instrumentalistina: pedal steel, klahvpillid, bass, kitarr, taustalaul, lisaks on Meelis ka stuudiotöö masteri tegija.
Ahjaa, plaadil on lisaks audiole ka kaks videot, mille loomisel oli suur roll Asko-Romé Altsool, kes on ka plaadi kujundaja - tänud talle hea töö eest!
Millistes ansamblites Out Of Office'i liikmed veel kaasa löövad/on löönud?
Andre, Meelis ja Margo mängivad veel ka Sobes, Meelis Leis on läbi aegade olnud Ummamuudu ja Ummaleelo eestvedaja, Aavo põhitöö oli kunagi Justamendis, hiljem CryBaby’s ja mujal, ise olen kaasa löönud kümmekonnas eri koosseisus ja projektis. Andre teeb kaasa ka Jaak Aheliku uues bandis Saraband - nii et tegutseme mitmel rindel.
Millist muusikat peaks kontserdilt ootama kuulaja, kes bändi ei tunne?
Stiililt oleme ennast määratlenud kui rock'n'blues, sest austame klassikalist rocki ja bluusi. Plaadil on kõik lood originaallooming, põhiliselt minu sulest, ja neist tuleb esitusele 5-6. Kontserdil või pubides ja ka Trehvis mängime seekord rohkem bluusi ja bluusisugemetega rocki. Kuna hiljuti lahkus taevasesse bändi nobeda näpuga vanameister Gary Moore, siis teeme Trehvis ka mõned tema mitte kõige tuntumad bluusilood ära.
Plaat on nüüd valmis ja müügil - mis edasi?
Whitecollar Blue käis algusaastatel esinemas mitmetel festivalidel, näiteks Augustibluusil, ja seda traditsiooni soovime Out Of Office’iga taastada. Samuti on mõte hakata salvestama luguhaaval ka Eesti originaalbluusi, millega tegi kunagi otsa lahti Gunnar Graps. Tegelikult on meil ja paljudel teistel päris palju eestikeelset bluusisugemetega muusikat, ja see vääriks jäädvustamist!
ANDRES ROOTS
3. märts 2011
Bluusiklubis Out Of Office
Laupäeval, 12. märtsil kell 21 tutvustab Trehvis bluusiklubi õhtul oma uut plaati ansambel Out Of Office: Urmas Kõrgesaar - kitarr, laul; Andre Hein - laul, kitarr; Margo Peetsalu - bass, laul ja Aavo Valtna - trummid. Varem nime all Whitecollar Blue tegutsenud ansambli tegemistest saab lähemalt lugeda juba õige varsti - seniks aga link nende kodulehele: http://www.hot.ee/wcb/
21. veebruar 2011
Esimene üritus läks korda
16. veebruar 2011
Kevadine kava
Tartu Bluusiklubi kevadine eeskava Trehvis:
L 19.2 Black River Bluesman & Bad Mood Hudson (Soome). Plaadiesitlus!
L 12.3 Out Of Office (Tartu/Tallinn). Plaadiesitlus!
R 1.4 Blue Deja Vu (Tartu)
N 21.4 Eric "Red Mouth" Gebhardt & Andres Roots Roundabout feat. Jantso Jokelin (USA/Eesti/Soome)
L 19.2 Black River Bluesman & Bad Mood Hudson (Soome). Plaadiesitlus!
L 12.3 Out Of Office (Tartu/Tallinn). Plaadiesitlus!
R 1.4 Blue Deja Vu (Tartu)
N 21.4 Eric "Red Mouth" Gebhardt & Andres Roots Roundabout feat. Jantso Jokelin (USA/Eesti/Soome)
7. veebruar 2011
Soome alt.bluus tuleb Bangkokist Tartusse
Veebruaris esitleb Soome alt.bluusi-duo Black River Bluesman & Bad Mood Hudson kolme kontserdiga Eestis oma uut albumit ”Double Headed Trouble”: 17. veebruaril Tallinna Woodstocki bluusiklubis Risttee, 18. veebruaril Pärnu bluusiklubi õhtul Pärnu Jahtklubis, ning 19. veebruaril Tartu bluusiklubi avaüritusel klubis Trehv.
Jukka ”Black River Bluesman” Juhola loeb oma eeskujudena üles nii Mississippi Fred McDowelli, John Lee Hookeri ja Hound Dog Taylori taolisi klassikuid kui Tom Waitsi, Deltaheadi ja Honkeyfingeri masti alternatiivmuusika legende. Ise on ta tänaseks avaldanud neli albumit – lisaks uusimale CD-le on varem ilmunud "Not A Dog-Gone Thing" (2003) ja "Ants In My Kitchen" (2005) kvartetiga Cockroach Combo ning ”Rat Bone” (2008) kvartetiga Croaking Lizard.
Praeguse duo teine osapool, trummar-taustalaulja Andy ”Bad Mood” Hudson oli tegev juba Lizardiski, kuid kui varem mängis BRBman tavalist elektrikitarri, siis nüüd on tema põhirelvaks USA pillimeistri Johnny Lowebow’ kahe kaelaga bariton-sigarikarbikitarr, mille üks kael koosneb kahest piljardikiist ning helipead on ehitatud külmkapimagnetitest. Tänu kahele väjundile saab seda pilli kasutada stereos: bassikeel jookseb bassivõimendisse, peenemad keeled aga kitarrivõimu, andes ühele mehele mitme mehe kõla.
(foto: Mats Õun)
Intervjuu Jukka "Black River Bluesman" Juholaga
Kuidas sai kvartetist duo – kas Sa said endale Lowebow-kitarri ja tundsid, et kvartetti pole enam vaja või ostsidki Lowebow’ sellepärast, et bändi koosseis oli kahanenud?
Kvartetina olime teinud juba kolm plaati ja see tee oli justkui lõpuni käidud. Esimese Lowebow soetamine tuli just sobival hetkel. Hakkasin sellega algul soolokontserte andma, aga siis lõi Andy uuesti minuga kampa ja duo tundus kohe õige lahendusena. Andy’ mängustiil sobib selle muusikaga ideaalselt ja nii vähestest elementidest koosneva bluusi juures on tema taustalaul oluliseks boonuseks.
Detsembris ilmunud albumit “Double Headed Trouble” on Soome riigiraadio “bluusiminister” Esa Kuloniemi juba nimetanud Sinu elutööks. Mis Sa ise sellest arvad?
Tegelikult ei ole minu nägemus sellest, millist bluusi ma tahaksin teha, viimase kümne aastaga küll muutunud. Asjad võtavad lihtsalt aega ja kõike ei oska või ei saa kohe muuta – eks ta tasapisi kujuneb... Praegusel hetkel tundub küll, et see plaat ja see koosseis on parimad – umbes nagu single malt-viskiga: see, mis parasjagu nina ees on, ongi kõige parem... Tänase olukorraga olen ma tõesti väga rahul.
Lisaks uuele materjalile tundub plaadil olevat ka paar vana lugu uues kuues?
Jah, kaks lugu on kvartetiga salvestatud plaatidel juba ilmunud. Tegime nad uuesti linti sellepärast, et loobusime viimasel stuudios kahest uuest loost. ”Out In The Woodsi” ei olnud me kordagi duona mänginudki, ja mina polnud seda sigarikarbil proovinud – keerasin lihtsalt pilli uude imelikku häälestusse ja tegime esimese korraga linti. Mõlema loo uued versioonid on muidugi täiesti teistsugused kui varasemad.
Kõige paremini õnnestusid minu meelest need lood, mis ainult paar päeva enne salvestamist välja sai mõeldud – mõne laulu teksti kirjutasingi alles eelmisel õhtul valmis. Ja juba põhimõtte pärast on plaat tehtud ühe päevaga ning tagantjärgi pole seal midagi silutud ega parandatud!
Plaadi ametlik esitluskontsert oli teil sootuks Bangkokis: kuidas te sinna sattusite?
Meil oli kaks kontserti klubis, mis on tõenäoliselt Aasia parim bluusibaar. See ei ole mingi turistidele mõeldud coverbändide koht, vaid ühe Tai bluusifanaatiku loodud ehtne bluusiklubi, kus esinevad tõeliselt head muusikud. Ma olen seal viimase kümne aasta jooksul korduvalt istumas käinud ja Ponk on alati küsinud, et millal ma siis esinema tulen. Nüüd oli duo-koosseisuga võimalik see reis ära teha – saime suurepärase vastuvõtu osaliseks ja asjatundlik publik tuli muusikaga väga hästi kaasa. Ma olen aastaid Aasias ja Lõuna-Ameerikas rännanud ja Nepaalis ja Brasiilias kontserte andnud, nii et eksootika mõttes ei olnud Bangkokis üles astumine mulle mingiks omaette eesmärgiks – mäng nagu mäng ikka, olgu Roomas või Glasgows... Bluus meeldib inimestele igalpool ühtemoodi.
Loole ”Chicken In The Watch” on juba ilmunud ka video – kuulu järgi olevat see osa suuremast filmiprojektist. Vastab see tõele?
Video autor Rami Kallio plaanib tõesti teha dokumentaalfilmi minu bluusist ja meie pere ökömajandist ning mööda ilma reisimisest – ühesõnaga meie eluviisist üldse. Aga mingit ajakava veel ei ole ja pole ka teada, kas see näiteks televisiooni jõuab.
Lähinädalatel annate Eestis kolm kontserti. On teil 2011. aastaks veel esinemisplaane?
Soome klubimängudele lisaks on meil augusti algul tulemas veel üks Eesti-tuur, juttu on olnud ka muudest välisreisidest – kõige tõenäolisemalt sõidame sügisel esinema Itaaliasse. Seal on meie muusika ja üldse alternatiivbluusi vastu suur huvi ning meie tegemisi on sealne press ka hoolega kajastanud; eks see ole meil neljas Itaalia-reis ka juba...
Black River Bluesmani & Bad Mood Hudsoni värske album ”Double Headed Trouble” on Eestis müügil Laseringis, Apollo raamatukauplustes, Tallinna ja Tartu Kaubamajas, Tallinna kaupluses RockRoad ning Tartu veebipoes rootsart.eu.
ANDRES ROOTS
2. veebruar 2011
Laupäeval, 19. veebruaril kell 21.00 ootab Tartu klubi Trehv kõiki bluusihuvilisi Black River Bluesmani ja Bad Mood Hudsoni plaadiesitluskontserdile. Ja kui tunnete, et tahaksite bluusiklubi edasistel üritustel kaasa lüüa, siis 19. veebruar on õige päev endast märku anda: loeme üle, palju meid on ja räägime läbi, mida ja kuidas kevade jooksul korraldada annab!
Black River Bluesman & Bad Mood Hudson (FIN)
Veebruaris tutvustab Soome alternatiivbluusilegend Black River Bluesman väikese Eesti-tuuriga oma vastilmunud albumit "Double Headed Trouble", mida Soome riigiraadio "bluusiminister" Esa Kuloniemi on nimetanud mehe elutööks. Plaat on salvestatud duokoosseisuga Jukka "Black River Bluesman" Juhola (laul, sigarikarbikitarr) ja Andy "Bad Mood" Hudson (trummid, taustalaul) ning CD ametlik esitluskontsert toimus jaanuaris Bangkokis.
Juholast vändatava dokumentaalfilmi kõrvalprojektina on plaadi avaloole "Chicken In The Watch" valminud ka muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=9lZg7D_sd4s
Varasemate ansamblitega Black River Bluesman & The Cockroach Combo ja Black River Bluesman & The Croaking Lizard on Black River Bluesman avaldanud kolm täispikka albumit. Tänaseks on lisaks bändi koosseisu kahanemisele vahetunud ka mehe pill: tavalise kitarri asemel kasutab Black River Bluesman nüüd nii bassi kui kitarri funktsioone täitvat kahe kaelaga baritonkitarri, mille valmistajaks USA pillimeister Johnny Lowebow: pilli korpus on tehtud sigarikarbist, üks kahest
kaelast on kokku pandud piljardikiidest ning helipead meisterdatud külmkapimagnetitest.
Seda imerelva sai laiem Eesti publik näha juba koostöös Tartu kitarristi Andres Rootsiga mullu valminud videos "Watcha Do", mis jõudis detsembris ETV2 edetabelisaatesse Eesti Top7 ning hääletati mõni nädal hiljem sealsamas televaatajate poolt ka aasta parimate muusikavideote tabelisse Eesti Top50: http://www.youtube.com/watch?v=8mr6K2NmoEs
Lisaks Eestile ja Soomele on Black River Bluesman kontserte andnud USA-s, Brasiilias, Nepaalis, Venemaal, Prantsusmaal, Tais, Suurbritannias, Poolas, Saksamaal, Itaalias, Tshehhis ja Lätis.
Lisainfo:
http://www.reverbnation.com/blackriverbluesman
http://www.myspace.com/blackriverbluesman
Black River Bluesman & Bad Mood Hudson (FIN)
Veebruaris tutvustab Soome alternatiivbluusilegend Black River Bluesman väikese Eesti-tuuriga oma vastilmunud albumit "Double Headed Trouble", mida Soome riigiraadio "bluusiminister" Esa Kuloniemi on nimetanud mehe elutööks. Plaat on salvestatud duokoosseisuga Jukka "Black River Bluesman" Juhola (laul, sigarikarbikitarr) ja Andy "Bad Mood" Hudson (trummid, taustalaul) ning CD ametlik esitluskontsert toimus jaanuaris Bangkokis.
Juholast vändatava dokumentaalfilmi kõrvalprojektina on plaadi avaloole "Chicken In The Watch" valminud ka muusikavideo: http://www.youtube.com/watch?v=9lZg7D_sd4s
Varasemate ansamblitega Black River Bluesman & The Cockroach Combo ja Black River Bluesman & The Croaking Lizard on Black River Bluesman avaldanud kolm täispikka albumit. Tänaseks on lisaks bändi koosseisu kahanemisele vahetunud ka mehe pill: tavalise kitarri asemel kasutab Black River Bluesman nüüd nii bassi kui kitarri funktsioone täitvat kahe kaelaga baritonkitarri, mille valmistajaks USA pillimeister Johnny Lowebow: pilli korpus on tehtud sigarikarbist, üks kahest
kaelast on kokku pandud piljardikiidest ning helipead meisterdatud külmkapimagnetitest.
Seda imerelva sai laiem Eesti publik näha juba koostöös Tartu kitarristi Andres Rootsiga mullu valminud videos "Watcha Do", mis jõudis detsembris ETV2 edetabelisaatesse Eesti Top7 ning hääletati mõni nädal hiljem sealsamas televaatajate poolt ka aasta parimate muusikavideote tabelisse Eesti Top50: http://www.youtube.com/watch?v=8mr6K2NmoEs
Lisaks Eestile ja Soomele on Black River Bluesman kontserte andnud USA-s, Brasiilias, Nepaalis, Venemaal, Prantsusmaal, Tais, Suurbritannias, Poolas, Saksamaal, Itaalias, Tshehhis ja Lätis.
Lisainfo:
http://www.reverbnation.com/blackriverbluesman
http://www.myspace.com/blackriverbluesman
Tellimine:
Postitused (Atom)