Reedel, 1. aprillil astub Trehvis bluusiklubi õhtul üles Tartu ansambel Blue Deja Vu: Enn Vei – suupill ja laul, Vilho Meier – kitarr, Heiki Vilep – trummid ja Sergei Gvozdkov – bass. Vei ja Vilepi kokkukutsutud bänd on tegutsenud aastast 2008, toona oli bassil Hain Salujärv ja kitarril Sergei Kuzmin. Praegune koosseis on tegutsenud 2010. aasta kevadest, esinenud juba Haapsalu Augustibluusil ning sõidab suvel ka Poola Suwalki bluusifestivalile.
Kõigil Blue Deja Vu liikmetel on seljataga aastatepikkune pillimehetee. Bluusiringkondades on neist ehk tuntuim Vilho Meier, kes on muuhulgas mänginud USA bluusimehe Jimmie „Bluesman“ Lawsoni saateansamblis; tavakodanik teab jälle paremini armastatud lasteraamatute autorit Heiki Vilepit. 50.-60. aastate bluusile keskenduva kollektiivi tegemistest soostusid lähemalt rääkima Enn Vei, Heiki Vilep ja Vilho Meier.
Kõigil Blue Deja Vu liikmetel on seljataga aastatepikkune pillimehetee. Bluusiringkondades on neist ehk tuntuim Vilho Meier, kes on muuhulgas mänginud USA bluusimehe Jimmie „Bluesman“ Lawsoni saateansamblis; tavakodanik teab jälle paremini armastatud lasteraamatute autorit Heiki Vilepit. 50.-60. aastate bluusile keskenduva kollektiivi tegemistest soostusid lähemalt rääkima Enn Vei, Heiki Vilep ja Vilho Meier.
Mis see on, mis just selle muusika juures võlub?
Enn: Mustade muusika on mulle alati meeldinud: Otis Redding, Aretha Franklin... Olen siiamaani ka Jethro Tulli austaja, Ian Anderson on suupillil väga hea ja see bänd loodi algul selleks, et bluusi mängida. Kunagi, kui ma olin nii 16 või 17 aastat vana, kuulasime palju John Mayalli muusikat ja eks sealt see pisik tuli. Päris tõuke sain Mülleri Sassilt, kel oli Ülikooli Raaamatukogu fonoteegis käsi sees – ta tõi sealt vanu asju ja andis ka mulle neid kuulata. Bluusmuusika siirus, lihtsus, feeling – kõik see võlus mind... Ja muidugi suupill: nii väike ja nii palju võimalusi ja värve! Ja veel seda, et bluesi mängida ei ole lihtne, selleks peab palju muusikat kuulama.
Heiki: Peamiselt on just selle vanema bluusisuunitluse juurde jõudmises süüdi vist Enn, kes suupilli õppides ikka ja jälle ringiga vana bluusi juurde tagasi tuli. Ka Vilho haakus just selle nišiga otsekohe. Mis võlub? Võlub viimase peale krutitud steriilsuse puudumine, bluusile omane lihtsus ja tunnetus, selle muusikastiili sugestiivsus. Kuigi teatud piirini kindel vorm, on siin siiski lõpmata palju vabadust ja väljendusvõimalusi. Eks ole ju õigusega öeldud igasugu asju – et bluus on tunne, olek, vabadus, elustiil, väljendusviis... ja alles siis muusikastiil.
Vilho: Kui ma poleks hakanud pilli mängima, poleks ma võib-olla ka bluusi kooli ajal veel leidnud – aga niipalju, kui ma olen mänginud ja õppinud kõikvõimalikke lugusid, on nende lahtiharutamisel rajad viinud ikka sinnasamasse Deltasse, kust kõik alguse sai. Suhtun bluusi pigem kui puusamuusikasse, mitte kui intellektuaalide kontsertsaalimuusikasse. Ma ei ole täheldanud, et vanad head kontserdid ilma publiku kära ja klaaside kokkulöömiseta jäädvustatud oleks.
Millise plaadi või kontserdi läbi te enda jaoks bluusi avastasite?
Enn: Kes seda päris täpselt mäletab, aga nagu ma juba ennist mainisin, siis oli ilmselt John Mayall see mees ja ma arvan, et ka Johnny Winteri käsi oli siin mängus. Enne kui ma musta bluusini jõudsin.
Heiki: Kõige esimest „avastamise hetke“ ei mäleta, aga sihipäraselt kuulasin esimeste hulgas Little Walter'it, Junior Wells'i, Buddy Guy'd, Muddy Waters'it jt. selle aja tegijaid.
Vilho: Esimese kassetitäie bluusimoodi muusikat sain ma oma kitarriõpetajalt. Kõigepealt muidugi Hendrix, mis mulle oli siis veel liiga ülepea. Kuid kui kuulsin esimest korda Stevie Ray Vaughanit, siis vist pöördus minu maailm igaveseks. See meeletu energia ja noorele kitarrihuvilisele nii oluline tehniline meisterlikkus omas endas siiski väga suurel hulgal tunnet. Raske on mainimata jätta ka filmi „Crossroads“, mida noorena laenatud videomakilt kulumiseni sai vaadatud. Üks esimestest endale soetatud CD-dest oli sellepärast ka Robert Johnsoni oma. Mainitud esitajatest on juba lihtne edasi või tagasi minna terves bluusi ajaloos.
Üle ilma on bluusibändidel raskusi bassimängijate ja trummarite leidmisega, bluus olevat rohkem kitarristide ja suupillimängijate muusika ning muudele pillimeestele igav. Blue Deja Vu’s seda probleemi vist pole, kõigil tundub lõbus olevat?
Vilho: Meie kantsis on selline probleem ükskõik millise bändiga. Vähemasti häid mängijaid ühte konkreetsesse bändi leida on väga keeruline. Eks see ole muusiku sisemine kasvamine ka, et kas sa mängid oma do-mi-sol noote, taod pütte või teed muusikat.
Enn: Kui musa meeldib, siis pole tähtis, mis instrumenti mängid. Põhiline on see, et sa saad musitseerimiset naudingu ja kui sa suudad selle naudingu ka publikuni viia, siis on kaif täielik.
Heiki: Õnneks ei ole bluusitrummari ülesanne mitte niivõrd filigraanitseda ega täpsusrekordeid püstitada, kuivõrd ühise tunnetusega tuksuda ja bändiga kaasa minna. Aga see on ju jube mõnus! Kes ütles, et trummar ei võiks mängimise ajal ise lugu kuulata ja nautida, jälgida kidramehe hooguminekut või suupillisoolo rõhuasetusi, rääkimata bassimängijaga spontaanselt koos leiutatud sünkoobikesest? See on, nagu vaataksid kinos filmi ning sul on lubatud minna läbi ekraani filmi sisse üheks tegelaskujuks...
Vilho: Meie kantsis on selline probleem ükskõik millise bändiga. Vähemasti häid mängijaid ühte konkreetsesse bändi leida on väga keeruline. Eks see ole muusiku sisemine kasvamine ka, et kas sa mängid oma do-mi-sol noote, taod pütte või teed muusikat.
Enn: Kui musa meeldib, siis pole tähtis, mis instrumenti mängid. Põhiline on see, et sa saad musitseerimiset naudingu ja kui sa suudad selle naudingu ka publikuni viia, siis on kaif täielik.
Heiki: Õnneks ei ole bluusitrummari ülesanne mitte niivõrd filigraanitseda ega täpsusrekordeid püstitada, kuivõrd ühise tunnetusega tuksuda ja bändiga kaasa minna. Aga see on ju jube mõnus! Kes ütles, et trummar ei võiks mängimise ajal ise lugu kuulata ja nautida, jälgida kidramehe hooguminekut või suupillisoolo rõhuasetusi, rääkimata bassimängijaga spontaanselt koos leiutatud sünkoobikesest? See on, nagu vaataksid kinos filmi ning sul on lubatud minna läbi ekraani filmi sisse üheks tegelaskujuks...
Vilho, sinu kui kitarristi roll tundub Blue Deja Vu’s üsna teistsugune, kui näiteks Rude Moodis või Crossfire’is...?
Vilho: Jah, Blue Deja Vu’s olen ülesandeks võtnud midagi muud kui teistes bluusikoosseisudes: Rude Mood on olnud alati üsna raju ja otsekohene väljaelamise koht, mis juba aastaid töötab jämmibändina, Crossfire’s ja eriti selle suuremas koosseisus on minu ülesanne olnud olla soleerija. BDV’s üritan hoida väikest ansamblit koos, täita see siduv osa vokaali-suupilli ja rütmigrupi vahel. Kutse bändiga liituda võtsingi vastu suures osas just sellepärast, et mujal ei ole saanud mängida sellist 50ndate ja 60ndate alguse bluusi, nagu Muddy Waters, Little Walter, Jimmy Reed... Autentselt neid vanu lugusid väga paljud vist ei üritagi teha ja eks meie kippusime ka algul väikestest “kiiksukohtadest“ mööda vaatama, kuid nüüd oleme ikka selgeks teinud iga loo eri- ja algupära.
Heiki, mäletan arvustust, kus kriitik väljendas õõva mitu korda kinni istunud Leadbelly’ lastelaulude kogumiku üle; Little Walteri ja Muddy Watersi laulutekstid on kohati ka üsna äkilised nagu mehed isegi – ega Sulle pole ütlema tuldud, et „kuidas see lastekirjanik nüüd järsku kõrtsis sellist bluusi mängib“?
Heiki: Ega siis lastekirjanik laps ole. Igapäevaelus ikka tavaline inimene, kellele miski siin elus võõras ja rõhutatult keelatud pole. Mis õõva ja hirmu puutub, siis lastele pole hirmu teema sugugi mingi tabu. Lapsepõlves tegelebki ju inimene peaasjalikult hirmude paikapanekuga – nende seljatamisega ja samas ka nende vajalikkuse piiride kompimisega. Naljaga pooleks olgu öeldud, et oma bluusi-perioodi ajal olen kirjutanud täiskasvanutele romaani „Hirm“ ja peatselt trükikotta minev lasteraamat „Üle põhjatu kuristiku“ räägib unenägude-hirmudega kohtumisest ja nendega maadlemisest. Loodan, et selles pole süüdi ei Little Walter ega Muddy Waters. Aga... alateadvuse etendustele ju pileteid ei müüda...
Vilho: Jah, Blue Deja Vu’s olen ülesandeks võtnud midagi muud kui teistes bluusikoosseisudes: Rude Mood on olnud alati üsna raju ja otsekohene väljaelamise koht, mis juba aastaid töötab jämmibändina, Crossfire’s ja eriti selle suuremas koosseisus on minu ülesanne olnud olla soleerija. BDV’s üritan hoida väikest ansamblit koos, täita see siduv osa vokaali-suupilli ja rütmigrupi vahel. Kutse bändiga liituda võtsingi vastu suures osas just sellepärast, et mujal ei ole saanud mängida sellist 50ndate ja 60ndate alguse bluusi, nagu Muddy Waters, Little Walter, Jimmy Reed... Autentselt neid vanu lugusid väga paljud vist ei üritagi teha ja eks meie kippusime ka algul väikestest “kiiksukohtadest“ mööda vaatama, kuid nüüd oleme ikka selgeks teinud iga loo eri- ja algupära.
Heiki, mäletan arvustust, kus kriitik väljendas õõva mitu korda kinni istunud Leadbelly’ lastelaulude kogumiku üle; Little Walteri ja Muddy Watersi laulutekstid on kohati ka üsna äkilised nagu mehed isegi – ega Sulle pole ütlema tuldud, et „kuidas see lastekirjanik nüüd järsku kõrtsis sellist bluusi mängib“?
Heiki: Ega siis lastekirjanik laps ole. Igapäevaelus ikka tavaline inimene, kellele miski siin elus võõras ja rõhutatult keelatud pole. Mis õõva ja hirmu puutub, siis lastele pole hirmu teema sugugi mingi tabu. Lapsepõlves tegelebki ju inimene peaasjalikult hirmude paikapanekuga – nende seljatamisega ja samas ka nende vajalikkuse piiride kompimisega. Naljaga pooleks olgu öeldud, et oma bluusi-perioodi ajal olen kirjutanud täiskasvanutele romaani „Hirm“ ja peatselt trükikotta minev lasteraamat „Üle põhjatu kuristiku“ räägib unenägude-hirmudega kohtumisest ja nendega maadlemisest. Loodan, et selles pole süüdi ei Little Walter ega Muddy Waters. Aga... alateadvuse etendustele ju pileteid ei müüda...
Vaata lisa: http://www.vilep.com/dejavu/
